Sotsiaalne turumajandus

Sotsiaalne turumajandus on majandusmõiste, mis pärineb saksa kultuuriruumist (saksa: Soziale Marktwirtschaft) ja märgib vaba turumajandust, milles ühiskonna avalikku huvi esindav institutsioon kehtestab õiglase konkurentsi reeglid ning ühiskond tagab ühel või teisel viisil igaühele võimetekohase eneseteostuse ja igapäevase toimetuleku võimaluse.^[1] Selle alused pani paika Lääne-Saksa Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU) 1949. aastal, kantsler Konrad Adenaueri juhtimisel.^[2] Majandusmudeli alused sõnastati 20. sajandi esimesel poolel nn Freiburgi koolkonda kuulunud majandusteadlaste poolt.^[3]

Sotsiaalse turumajanduse tunnuseks on vastastikust kasu taotlev koostöö ning kasu hindamine pikaajalise arengu mõõtmes. Investeeringute hindamisel lähtutakse utilitarismist (lad utilitas tähendab kasu), mis on eetiline positsioon, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus see, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele. Kasu hinnatakse üleüldise hüve hulgaga. ^[4]

Sotsiaalse turumajandusmudeli tunnuseks on inimkapitali väärtustamine ning aluseks kaduraha (mis ei lase kasutada raha võimu teostamise vahendina), jätkusuutlikkust kindlustav ühistegevus, osapoolte vajadusi vastastikku arvestavad majandussuhted (partnerlus), võimekaimate toetamine sõltumata nende päritolust ja taustast ning hädasolijatele kokkuleppelise suurusega inimliku toimetuleku kindlustamine (näiteks negatiivse tulumaksu põhimõttel). Selle majandusmudeli erinevaid lahendeid eristab üksteisest see, kes ühistegevuse algatajaks on avalikku ruumi haldavad ametnikud, ettevõtjad või üksikisikud.

Sotsiaalse turumajanduse mudelis on keskne roll partnerlusel või ühistulisel (kooperatiivsel) ettevõtlusvormil, mis tasakaalustavad kasumi maksimeerimisele keskendunud suurte või koguni monopolistlike ettevõtete mõjuvõimu turul ja taastab turumajandusliku tasakaaluseisundi. Ühistu kaudu kaupu/teenuseid sisse ostes või oma toodangut müües saavad väikeettevõtjad ja tarbijad ära kasutada mastaabiefekti ning saada seeläbi suuremat tulu oma toodangu müügist või säästu kaupade ja teenuste sisseostul. Ühistu omanikeks on reeglina väikeettevõtjad või lõpptarbijad. Ühistu taotleb tulu nagu iga teine äriühing, kuid kasum tekib reeglina selle omanikel, kuna ära jäävad lisaväärtust maksimeerivad vahendajad ja dividendide väljamaksmisel tekkiv tulumaksu kohustus. Sotsiaalse turumajandusega riikides (Soome, Saksamaa, Šveits, Taani, Holland jt) võib ühistulise ettevõtlusvormi osakaal mõnedes majandusharudes ulatuda 90%-ni (põllumajandus üldse, eriti aga aiandus, maapiirkondade kaubandus, pangandus ja kindlustus).

Sotsiaalse turumajanduse tähenduses on kasutatud ka mõistet „Reini kapitalism“, kui saksa sotsiaalse turumajanduse mudelit võrreldakse angloameerika kapitalistliku turumajanduse mudeliga.^[5] Ühisosa otsides on seda mudelit kirjeldatud angloameerika kapitalismi ja sotsiaaldemokraatia sünteesina, millega viidatakse ühiskonna ühishuve esindava institutsiooni rollile, mis kindlustab turumajanduslike vabaduste säilimise kõigile selles osalejatele.^[6] Saksa mudelit on ka vastandatud teistele majandusmudelitele ja kirjeldatud „kolmanda teena“ (kapitalismi ja sotsialismi vahel). Seda suundumust esindas muuhulgas Tony Blairi „Kolmas tee“, prantsuse dirigism, hollandi poldrite mudel, Põhjamaade majandusmudel (ametiühingute keskne) ning Jaapani majandusmudel (suurettevõtete keskne).^[7]

Sotsiaalne turumajandus eristub sotsiaalriigi bürokratistlikust majandusmudelist sellega, et otsustusõigus jääb turuosalistele ja majandust suunavad nende hinnamehhanismi alusel langetatud otsused, mitte ametnike koostatud plaanimajanduslikud projektid. Euroopa Liidu liikmesriikide sõlmitud Lissaboni lepingu ühe peaeesmärgina on märgitud „eriti konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse loomine, milles austatakse kodanike põhiõigusi“.

21. sajandil on kasvavate keskkonnaprobleemide tõttu hakatud rääkima „ökosotsiaalse turumajanduse kontseptsioonist“.

↑ Ralph M. Wrobel. "Social Market Economy as Alternative Approach of Capitalism after the Financial and Economic Crisis"(PDF).
↑ Spicka, Mark E. (2007). Selling the Economic Miracle: Reconstruction and Politics in West Germany. Berghahn Books. ISBN 978-1-84545-223-0.
↑ Steffen Mau (2003). Moral Economy of Welfare States. Routledge. p. 74. ISBN 978-1-134-37055-9.
↑ Gregory and Stuart, Paul and Robert (2004). Comparing Economic Systems in the Twenty-First Century (7th ed.). George Hoffman. p. 538. ISBN 0-618-26181-8.
↑ Naoshi Yamawaki (2002). "Walter Eucken and Wilhelm Röpke. A reappraisal of their economic thought and the policy of ordoliberalism". In Yuichi Shionoya (ed.). German Historical School. Routledge. p. 199. ISBN 1-134-62044-6.
↑ Susan Albers Mohrman; Philip H. Mirvis; Christopher G. Worley; Abraham B. Shani (2013). Building Networks for Sustainable Effectiveness. Emerald Group Publishing. p. 16. ISBN 978-1-78190-887-7.
↑ Melanie Walker; Jon Nixon (2004). Reclaiming Universities from a Runaway World. McGraw-Hill International. p. 78. ISBN 978-0-335-21291-0.

[1] Ralph M. Wrobel. "Social Market Economy as Alternative Approach of Capitalism after the Financial and Economic Crisis"(PDF).

[2] Spicka, Mark E. (2007). Selling the Economic Miracle: Reconstruction and Politics in West Germany. Berghahn Books. ISBN 978-1-84545-223-0.

[3] Steffen Mau (2003). Moral Economy of Welfare States. Routledge. p. 74. ISBN 978-1-134-37055-9.

[4] Gregory and Stuart, Paul and Robert (2004). Comparing Economic Systems in the Twenty-First Century (7th ed.). George Hoffman. p. 538. ISBN 0-618-26181-8.

[5] Naoshi Yamawaki (2002). "Walter Eucken and Wilhelm Röpke. A reappraisal of their economic thought and the policy of ordoliberalism". In Yuichi Shionoya (ed.). German Historical School. Routledge. p. 199. ISBN 1-134-62044-6.

[6] Susan Albers Mohrman; Philip H. Mirvis; Christopher G. Worley; Abraham B. Shani (2013). Building Networks for Sustainable Effectiveness. Emerald Group Publishing. p. 16. ISBN 978-1-78190-887-7.

[7] Melanie Walker; Jon Nixon (2004). Reclaiming Universities from a Runaway World. McGraw-Hill International. p. 78. ISBN 978-0-335-21291-0.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]